Esimese teema lugemiseks valisin Martin Welleri artikli “20 aastat haridustehnoloogiat”. Tegemist oli väga huvitava kirjutisega, peamiselt, sest jutuks olevad aastad jäävad minu sünni- ja kasvamisaastate sisse. Sain suurel osal aktiivselt kaasa meenutada ja võrdlusi tuua oma kogemustega. Põnevamad võrdlused jäid 2000.aastate algusesse, kus tehnoloogiaga seotud vau-effekt oli enda jaoks võimsam.
Artikli autor tõi välja, et ei ole palju raamatuid, mis käsitleksid haridustehnoloogia ajalugu ning oma artiklis annab ta lühiülevaate haridustehnoloogia ajaloost aastatel 1998-2018. Olgu ära mainitud, et autori välja valitud arengud aastate kaupa olid välja toodud läbi tema visiooni ning märkimata jäi veel mõnigi oluline areng. Kui artiklis nimetatud algusaastatel sai selgeks, et uued võimalused saavad olema suureks mõjutajaks haridusvaldkonnas, ei osanud keegi ette näha sellist arengut, mis eesolevad 20 aastat andsid.
Antud artikkel pani mind kaasa mõtlema ja meenutama oma esimesi kokkupuuteid arvuti ja interneti kasutamisega. Esimene tutvus arvutiga oli aastal 1995, kui sain 5-aastaselt õe tööarvutis tetrist mängida. Õe peamiseks ülesandeks arvutiga töötades oli andmete sisestamine võrgupõhises riiklikus programmis. E-maile tol ajal kohalikus omavalitsuses töötades ei kasutatud. Koju sain ma arvuti umbes samal ajal. Miks ja kuidas meil õnnestus see saada, ei mäleta, kuid põhiliselt leidis see kasutust meelelahutus otstarbel. Internetiga puutusin kokku veidi hiljem, kui sain naabri juures käia online-mänge mängimas. Oluline fakt on see, et internetti sisenemiseks katkestasime võimaluse lauatelefoni kasutada. Eriti põnevad olid siis virtuaalmaailmad, kus sai tegelaskujuga mööda erinevaid ruume jalutada ning suhelda ülejäänud maailmaga. Muidugi arenesid sealt edasi sotsiaalmeediavõrgustikud (nt:rate.ee, 2004.a ja Orkut), millega sai artiklis jutuks tulnud sotsiaalmeedia paradoksiga seoseid luua. Artikli käigus tekkis nostalgiline meenutus, kui palju põnevust tehnoloogia lisandumine tavaellu tekitas.
Varasemad teadmised haridustehnoloogia ajaloost mul puudusid. Uusi teadmisi sain artiklit lugedes mitmeid, kas siis mõne tehnoloogia arengu kohta või mõnd kindlat teemat edasi uurides. Artikkel keskendus 20.aastale, kus viimased andmed pärinevad aastast 2018. Mind huvitas, milline oli pandeemia mõju haridustehnoloogiale, mis algas aastal 2020. Avastasin Weller´i blogi, kust leidsin mitmeid postitusi pandeemiaga seotud väljakutsetest. Toon välja ühe seose, mille leidsin: artiklis tõi välja Weller, kuidas ta oli käinud kolleegile välja idee täielikult veebipõhisest kursusest, mille kolleeg välja naeris väitega, kes küll tahaks niimoodi õppida. Oma blogis, pandeemia alguses, toob ta sarkasmiga välja “ah, et nüüd on veebiõpe hea mõte”. Selles postituses märgib ta muuhulgas, et enamikel kõrgkoolidel on olemas vajalik tehnoloogia, kuid neil puudub kogemus ja praktika. Seda väidet toetab Esteve-Mon (2022) artikkel teemal “Ülikooliõpetajate digitaalse õpetamise pädevus”:
“On uuringuid, mis on näidanud, et ülikoolide õppejõududel on madal võimekus kujundada digivahenditega rikastatud õpikogemusi või jälgida ja hinnata õpilasi IKT abil.”
Kuid see eelnev olukord on lisanud just motivatsiooni ja kinnitanud vajadust antud teemaga tegeleda.
Kasutatud kirjandus:
Weller, M. (2018). Twenty Years of Edtech. EDUCAUSE Review, 53(4), 34–48. https://er.educause.edu/articles/2018/7/twenty-years-of-edtech
Esteve-Mon, F. M., Llopis-Nebot, M. Ángeles, Viñoles-Cosentino, V., & Adell-Segura, J. (2022). Digital Teaching Competence of University Teachers: Levels and Teaching Typologies. International Journal of Emerging Technologies in Learning (iJET), 17(13), pp. 200–216. https://doi.org/10.3991/ijet.v17i13.24345
Maarja õpiblogi 