Õpikeskkondade ja võrgustatud õppe viimase ülesande juurde tulen piinlikkus- ja ebamugavustundega tagasi. Mäletan selgelt antud aine õpilepingu kirjutamist, kus olin täis optimismi ning seadnud endale kõrged (tol hetkel enda jaoks realistlikud) ootused.
Rohelise haridustehnoloogina olin kindel, et saan hulgaliselt tarkust kohe oma töös rakendama hakata, kui reaalsus oli see, et ma ei adunud ära kursuse tegelikku sisu. Jah, mu silmaring avarnes ning arusaam keskkondadest kujunes, kuid minu ootused olid võrreldes saaduga tol ajal väga kitsa mätta otsast vaadatud.
Kuigi ma kursuselt uusi töövahendeid oma töös lasteaia õpetajana otseselt rakendada ei saanud, täitsin ma siiski olulise osa – arenesin igast küljest ning analüüsida sain ma enda valikuid, oskusi, tugevaid ja nõrku külgi. Sain aru, et viimasel hetkel ärkamine on minu signatuur – pean tegelema rohkem oskusliku aja planeerimisega.
Olin loengutes aktiivne kaasamõtleja, hea kuulaja ning kohusetundlik grupitöös. Kõige uhkem olen ma ingliskeelsete tekstide lugemise üle, mida pidasin suurimaks väljakutseks. Lisaks ingliskeelsetele terminitele sain selgeks ka nii mõnegi eestikeelse võõrsõna tähenduse.
Ma ei teinud koduseid ülesandeid ära õigeaegselt ning korra tuli puududa mõjuval põhjusel ka loengust. Ma usun, et kohalkäimise eest võin teha endale pai, kuid mis puudutab kodutöid, võtan siit ühe hea õppetunni järgmistesse semestritesse kaasa.
Maarja õpiblogi 