Valisin sellel teemal endale lugemiseks “Networked Learning: Inviting Redefinition” artikli, mis selgitas võrgustatud õppe (i.k networked learning) kontseptsiooni ning selle olulisust peale Covid-19 pandeemiat.
Artikkel sai valitud “pandeemia” märksõna järgi, sest antud perioodi mõju pakub mulle huvi. Olen arvamusel, et just sellel ajal hakati tehnoloogiat oluliselt rohkem väärtustama. Seda võis välja lugeda ka artiklist, kus kirjeldati, kuidas digitaalsete vahendite kasutamine muutus tavapäraseks ning oli uus normaalsus, et õpilased käisid ringi sülearvutite ja telefonidega.
Ma mäletan pandeemia algusaega, kui pöörduti organisatsioonide poole, et vaadata üle seisma jäänud arvutid ning paluti loovutada neid õpilastele, kellel kodus tehnoloogiliste vahendite puudumise tõttu õppetöö raskendatud oli. Olin sel perioodil ise värskelt emaks saanud ning haridusliku poole pealt mõju ei tundnud. Küll aga 2023.aasta sügisel uuesti ülikooli sattudes, tundsin ma veel pandeemia “järelmõjusid”. Kuigi enamus loengud olid kolinud tagasi näost-näkku kohtumistele, oli loenguga hübriidselt liitumise võimalus jäänud.
Nüüd on harv leida tegelikke õpikeskkondi, mida saaks kirjeldada “näost-näkku” või täielikult veebipõhiseid. Pigem hõlmavad need keerulisi põiminguid õpilaste, ideede, ülesannete, tegevuste, tööriistade, artefaktide, kohtade ja ruumide vahel (Carvalho ja Yeoman 2018; Ryberg, Davidsen ja Hodgson 2018). Seda tuntakse võrguõppena.
Artikli autorid toovad välja, et võrgustatud õpet iseloomustab inimsuhete, tehnoloogiate ja ühise uurimuse põimumine praktikas. Samal ajal kui tähelepanu võib hetkeks suunata ainult ühele neist kolmest valdkonnast, ei saa kunagi ignoreerida teisi kahte.
Viimase 20.aasta jooksul on püütud võrgustatud õppe definitsiooni täiustada. Miks on hea “võrgustatud õpe” lahti defineerida? Üheks põhjuseks tõid autorid õpetajate, haridusjuhtide ja poliitikakujundajate hoiatamise selle valdkkonna olemasolust, kui kindlalt põhjendatud alternatiivi näiteks “võrgus” või “segatud” õppele.
Võrgustikupõhise õppe kirjelduseks võib öelda järgmist:
“Võrgustikupõhine õpe hõlmab koostöise, koostoimiva ja kollektiivse uurimise, teadmiste loomise ja teadlike tegevuste protsesse, mida toetavad usalduslikud suhted, mida motiveerib jagatud väljakutse tunne ja mida võimaldavad tehnoloogiad. Võrgustikupõhine õpe edendab sidemeid: inimeste vahel, õppimis- ja tegevuskohtade vahel, ideede, ressursside ja lahenduste vahel, ajas, ruumis ja meedias”
Murekohaks toodi välja uute tehnoloogiate esitlemine hariduse paremaks muutmise vahendina, mille taga on sageli varjatud poliitilised või ärilised motiivid, et vähendada kulusid. Selle tulemusel võidakse panna liialt rõhku odavatele veebipõhistele lahendustele, mis omakorda viivad alla hariduse kvaliteeti.
Toon lõpetuseks veel välja, et võrreldes 12 aasta taguse ülikooli ajaga on mul praegusel hetkel õpilasena palju lihtsam leida võimalusi kursusekaaslastega suhtlemiseks ning koostöö tegemiseks läbi erinevate keskkondade. Sellest tulenevalt tunnen, et oluliselt rohkem toimub õpilaste vahel suhtlemist ning koostööd on sujuvamad (sh materjalide jagamine on lihtsam).
Kasutatud kirjandus:
Networked Learning Editorial Collective. (2021). Networked Learning: Inviting Redefinition. Postdigital Science and Education, 3(2), 312–325. https://doi.org/10.1007/s42438-020-00167-8
Carvalho, L., & Yeoman, P. (2018). Framing learning entanglement in innovative learning spaces: connecting theory, design and practice. British Educational Research Journal, 44(6), 1120–1137. https://doi.org/10.1002/berj.3483.
Ryberg, T., Davidsen, J., & Hodgson, V. (2018). Understanding nomadic collaborative learning groups. British Journal of Educational Technology, 49(2), 235–247. https://doi.org/10.1111/bjet.12584.
Maarja õpiblogi 